Kalli Kalde: Sündisin Tartus 1967. a. 1986. a lõpetasin Tartu Kunstikooli kunstnik-kujundajana. 1991. a lõpetasin Tallinna Ülikooli kunstiõpetuse ja tööõpetuse õpetajana. Oma maalide ja graafikaga esinen näitustel alates 1988. aastast.

Olen Tartu Kunstnike Liidu ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige. Töötan joonistamise-, graafika- ja maaliõpetajana Tartu Kunstikoolis. Viimased kakskümmend viis aastat elan Põlvamaal vanas talumajas väikese järve kaldal. Minu ümber on metsad ja põllud täis loomaradasid. Metsloomad minu piltidel on minu naabrid, kes mu päevadest läbi vilksavad ja kelle jäljemustreid lumel ma põnevusega loen.

Inimese loomaks moondumise uskumus oli keskajal nii Eestis kui ka mujal maailmas laialdaselt levinud. Kujutlus metsiku looma nahka pugemisest annab võimaluse puhata igapäevasest tööst, olla üksi looduses, saada tuttavaks oma peidetud ihadega ja tunda ühtekuuluvust universumiga.

Olen leidnud inspiratsiooni eesti rahvakunstist, libahundi lugudest ja kirikinnaste mustritest. Vanasti usuti, et kinnastesse kootud maagilised kirjad kannavad endas kaitsvat väge ja viljakusemaagiat. Hea perenaine riputas kindapaari lambalauda seinale huntide kaitseks. Eriliste kirjadega kindad pakkusid kaitset nii kurjade vaimude kui äranõidumise vastu. Kinnas on justkui mask, mille sisse saab peita heatahtliku, kaitsetu või ka agressiivse ja rusikasse surutud käe.

Seostades oma töödes tänapäevaseid tehnilisi mustreid ja traditsioonilisi kindakirju meeldib mulle mõte, et elektroonikainsener võiks oma töö jaoks leida inspiratsiooni vanaema vanast kindast. Nii kirikinnastes kui elektroonikaskeemides on peidus varjatud sõnum, tähendus, süsteem, mis ei ava ennast asjasse pühendamatule vaatajale. Aga ootamatud ja uudsed lahendused võivad olla käeulatuses, külmal ajal lausa käes!

Rohkem infot kodulehel: https://kalli.kalde.eu/

 

Näitus Eesti Maaülikooli raamatukogus on avatud 18. märtsini.

 

Olete oodatud!