Etendus algab siis, kui artist astub teatriuksest sisse, ja kestab, kuni välisuks selja taga kinni vajub. Kõige selle vahele jääb palju. Väga palju. Terved maailmad.

Publik näeb teatritööst vist kõige enam professionaalsete piltnike hoolikalt valitud fotosid prooviprotsessi lõpust täisgrimmide ja -kostüümidega, mida teater saab jagada oma kodulehel, sotsiaal- või trükimeedias.

Mina üritan tabada inimesi kohtades, kuhu päris fotograafid ei tiku – lava külgkardinate vahel, proovisaalides, etenduse ooteruumis, kohvikus – et näidata, millist teatrit tehakse siis, kui publik pole veel saali jõudnud või kui nad on sealt juba lahkunud. Need hetked on sama tähtsad kui klantspildid lavastustest.

Mõned fotod, mille ma sadade kuni tuhandete fotode seast välja valisin, on lavastustest, mida enam kunagi ei mängita, aga mis annavad loodetavasti ka aastate pärast aimu, millist vaimsust nad kandsid.

 

Peaasjalikult on see näitus armastuskiri mu kolleegidele, kes mind aastaid tagasi oma ridadesse tervitasid ja kellega mul on olnud tore veerandi oma elust lavalaudu kulutada. Näituse pealkiri on häbitult varastatud Sten Sanga 2015. aastal Tartu Ekspressis avaldatud lavastuse „Õhtu Kálmániga” arvustuse pealkirjast. „Kiljatused rohke vibraga” on väljend, mis juba aastaid endale uut hingamist on otsinud ja lõpuks selle näituse pealkirjana väärilise paiga Vanemuise pikas ajaloos on leidnud.

 

Rasmus Kull (1984) on aastast 2013 Vanemuise teatri ooperi- ja operetisolist. Oma professionaalse lavadebüüdi tegi aastal 2008 ja on pärast seda laulnud karakterrolle nii Vanemuise muusikalides, operettides kui ka ooperites. Oma esimese kaamera hankis ta aastal 2016 ja on sellest ajast peale dokumenteerinud teatrielu nii laval kui ka lava taga.

 

Rohkem fotosid saab näha Rasmus Kulli kodulehelt rasmuskull.com.

 

Ootame teid fotonäitusele maaülikooli raamatukokku 17. märtsini.